|
so:text
|
Enne kui ma täna õhtul lambid süütasin, veetsin mõne aja sellega, et vaatasin lihtsalt välja ja nautisin kuuvalgust, mis tekitab linnaelanikus alati hämmastust ja rõõmu. Kuu paistab kaljude kohal nüüd nii heledalt, et ma võiksin selle valgel lugeda. Aga imelik, ma märkan, et sellest ajast saadik, kui ma siia tulin, ei ole mul olnud mingit tahtmist lugeda. Hea märk. Kirjutamine paistab olevat lugemise asendanud. Aga paistab, et ma lükkan pidevalt edasi seda hetke, mil ma hakkan enda kohta aru andma. Mul on küllalt aega ja põhjust oma elulugu kirja panna, kui ma olen niiöelda genereerinud õhkkonna mõtisklusteks. Ma ikka veel peaaegu kardan oma emotsioone, kardan teatud mälestuste kohutavat jõudu. (et) |
