|
so:text
|
Mälestused sellest, mida ta viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul teinud ja öelnud oli, valmistasid talle nüüd piina. Kui ta praegu mõtles sellele, kuidas ta oli kiiruga, teiste hüvastijättude vahel, öelnud jumalaga neile, kellega ta nii kaua koos oli elanud, valdas teda kahetsus päevade pärast, mis olid nüüdseks minevik; polnud tähtsust, millised need ajad olid olnud — need olid igaveseks möödas. Margaret poleks iial arvanud, et tema süda võib olla nii raske, kui ta läheb tagasi omaenda armsasse kodupaika, elu juurde, mille järele ta oli igatsenud aastaid — ajal, mil ikka tavatsetakse igatseda ja puudust tunda, just enne seda, kui uni teravuse kaotanud meeled lõplikult enda võimusesse võtab. Ta kiskus mõtted eemale minevikumälestustest, mis talle valu tegid, ning keskendus rõõmsale, tüünele ja lootusrikkale tulevikule. (et) |
