|
so:text
|
Nad jõuavad umbekasvanud kõrvemaajärve äärde, mille soisel kaldal vedeleb paar vana ruupa. Kunagi oli see järv kalarohke, nüüd on siit arutu püügi tõttu kalad lõppemas. Erkki on siiski mõned põhjaõnged ööseks sisse lasknud ja sõuab neid poolpehkinud ruubas üle vaatama. Naine jääb teda kaldale ootama. Tihedad ja kõrged on siin kasvavad joovikapuhmad, küündides oma karmide konksus vartega kohati põlvini. Kui mõnikord sügishommikul neile uttu mähkunud kallastele juhtusid, võisid noppida sinkjashalle marju. Räägitakse, et need teevad purju nagu vein, kuid kellegagi polnud seda seni veel juhtunud. See-eest on Tyyne meelest mürgine sookailude vägev lõhn, see hakkab tõepoolest pähe just nagu toomingalõhngi, mis südame pööritama paneb. Talle meenub, kuidas nad koos Erkkiga käisid kord toomesalus, kus sinkjas hämaruses ruugevarrelised õietarjad rippusid pea kohal nagu valgesõstra kobarad. Tihedast lehestikust ja õitest oli hoovanud nii vänget lõhna, et teda iiveldama ajas ja taaruma pani nagu joobnut. (et) |
