|
so:text
|
Nüüd, tagantjärele on mul kahju, et isa laskis oma perekonnamaa padrikusse kasvada. Teisalt saan ma temast aru: ta polnud põllumees, kellele maa tähendab igiväärtust. Isa kuulus ükskõiksete inimeste liiki, kes ei seganud end teiste inimeste ellu ega tahtnud, et ka teda segatakse. Ta eelistas üksiolekut, kuid erak ta ei olnud. Pigem võis teda pidada endakeskseks, kellele haruharva tulid teised meelde. Ent nendel puhkudel, kui ta arvestas teistega, oli ta ääretult hell, koguni lapsik, ja näitas enda ilusamat sisepoolt. Muidu aga ei teinud ta erandeid: kõige lähedasemad sugulased olid talle tavalised möödakäijad. (et) |
