|
so:text
|
Isa käis ja korjas mingeid juhuslikult alles jäänud viljapäid kunagistelt põldudelt, need aga olid juba enne teda läbi kammitud, ja korduvait, temale jäi natukene, kotike teri. Ta plaanitses metsa sisse, maja lähedale lagendikule talivilja külvata, uuris Anisja käest, millal on õige aeg, ja Anisja lubas talle öelda, millal ja mismoodi külvatakse ning kuidas küntakse. Labida põlgas naine ära, atra ei olnud aga kuskilt võtta. Isa palus, et ta joonistaks adra, ning hakkas siis, täitsa nagu Robinson, mingit vigurit kokku klõpsima. Anisja ise ei mäletanud hästi kõiki üksikasju, kuigi tal oli endal tulnud vanal hallil ajal käia lehmaga kündmas, isal aga hakkas insenerimõte jooksma ja ta asuski seda jalgratast leiutama. (et) |
