|
so:text
|
Kui meelepärane on hetk, mil inimesel on aega enda jaoks, aega võtta välja päevaraamat, avada seal uus puhas lehekülg ja kirjutada. Minul on praegu just niisugune õhtuviiv, keegi ei vaja mind ja ka mina ei vaja kedagi. Mu ees on tühi valge paber. Tahan täita selle jutustusega, looga oma elusündmustest. See kõlab ehk dramaatiliselt, sest tegemist on ühe — ja mitte kuigi tähtsa — inimese eluga. Aga oma elukäiku meenutades annan ma pildi ka teiste inimeste elust, nende lootustest, muredest ja saatusest. See, kes ükskord loeb minu vähenõudlikke memuaare, mõistab ehk nende abil paremini meid, kes me elasime kunagi sajandivahetusel. (et) |
