|
so:text
|
On sügavalt irooniline, et inimemotsioonide kõige heroilisemad ülistajad jõudsid vaistude hiiglasliku ohverdamiseni kujutlusliku vormi altaril. Keats tundis rõõmu igast meelelisest kogemusest; kuid viimaks tunnistab ta, et ei suuda luuletusi kirjutades eristada rõõmu valust. Shelley, raviva Erose orfiline preester, jõuab lõpuks kohtupäevanägemuseni, kus Eros esineb pigem hävitaja kui alalhoidjana. Romantiline armastus, mille pärand painab meid kõiki, ei suutnud lahendada mina ja teise vahelist dilemmat, nii nagu romantiline nägemus ei suutnud kokku kasvatada subjekti ja objekti vahel tummalt haigutavat kuristikku. Kuigi spirituaalses mõttes olid need nurjumised, kaldusid nad kaasa tooma esteetilisi võitusid, sest romantilises luules on nii lõikavat teravust, et see äratab igas lugejas nostalgia ning lõpmatu otsiskelu armastuse ja ilu järele, mis meie järelromantilises elus jõuavad meieni nii ebatäiuslikul kujul. (et) |
