|
so:text
|
Kuulatas lõkete sõrmenaksutamist ja pakase puust puusse läkitatud sõnumit, vahtis öisesse taevapreeriasse, kus kollastes hüäänisilmades elas miljoniaastane kurjus. Mis oli selle kõrval inimpõlvkondade kurjus ühitatultki?! Ta mõtles hea ja kurja suulatest lätetest ja nende suudmemaast. Ta mõtles, et inimestega pole kerge, ent nendega peab läbi ajama, iseendaga peab läbi ajama./---/ Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema jumala silmad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (et) |
