|
so:text
|
Ja all tänaval isemoodi, õnnetu kujuga Stortingi hoone, otsekui kivihall Dovre-vana, kes kükitab, rotundi raske kõht põlvede vahel, ja külgtiivad nagu kaks pead, mille kummalised aknad, mis igat pidi väikeste trollisilmade moodi, seiramas üleval mäel seisvat maja - seda võõraste majutuspaika. Ja järelikult sel imelikul hallil trollil Eidsvoldi platsi põõsaste taga oli olnud õige vaist; siiski oli tema kogu aeg võidelnud meie elu pärast, ja tõusis nüüd üles... Rahva valitud - oh, kurat, mõtle, et kunagi tuleb päev, kui see ei ole enam kübetki midagi muud kui kuiv tõde. Ainult ühe sõna peale neilt, kes seal sees istuvad, läheme me rõõmsalt piiri poole... (et) |
