|
so:text
|
Kõige kauemaks jäi karja järele lippama noorim vendadest ja võib-olla just seepärast oli ta ka kõige ülemeelikum. Talu toimetustest hoolis ta veel vähem kui vanemad vennad — temal oli oma hüppekast lauda taga ja latt ja teivas ja muud säärased narrused. Hääle oli ta metsas helisevaks hoisanud ja huuled prunti vilistanud ja sobimatult hirnus ta naerda sealgi, kus teised nutsid. Aga esialgu see sind väga ei kurvastanud: sa olid juba endamisi otsustanud, et annad poisile haridust ja saadad ta oma teed. Oli ju säärane aeg, kus iga talu kinkis vähemalt ühe koolitatud mehe ja egas Tollimäegi tohtinud teistest kehvem olla. (et) |
