|
so:text
|
Isast mäletan ma üksikuid momente. Mäletan, et käisime temaga kunagi Pirital metsas suusatamas ja mäletan ka üht poliitilist jutuajamist, kui selle kohta nii võiks öelda. Ma olin siis nelja-aastane. Ma ei saanud muidugi veel üldse aru, võin neid asju ainult tagantjärele mõtestada. Räägiti ikka, et Venemaa ja Saksamaa ja Venemaa ja Saksamaa, ja ma küsisin, mis asjad need Venemaa ja Saksamaa on. Ja siis isa vastas mulle nii – seda ma mäletan sõna-sõnalt: "Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata." Edasi ma ei mäleta sõna-sõnalt, ent siis ta ütles, et "ühe alla peame me heitma". Mina kujutasingi kogu aeg piltlikult ette et kahel pool seisavad kaks suurt vägevat lõukoera, suud laiali, ja tahavad meid alla neelata. Mäletan, et ma küsisin, kas siis nii ei saa, et me jookseme ära või et me ei pea kummagi "alla heitma". Ta ütles, et ei saa, et muidu tuleb sõda ja siis nad kisuvad meid hoopis tükkideks ja siis ei jää meist üldse midagi järele. Alles hiljem sain ma teada, mis Venemaa tegelikult on. (et) |
