|
so:text
|
Minu lugu on autobiograafiline, ja kui aus olla, siis on tal ju suhteliselt õnnelik lõpp: ema pääses eluga vangilaagrist tagasi ja tal oli mees, kes teda ustavalt peaaegu viis aastat ootas, oli kodu – kuigi vaene, aga ikkagi kodu. Mind ei viidud koos 84-aastase vanaemaga Novosibirski oblastisse, kuigi küüditajad olid ähvardanud mu kaasa võtta… Kui palju perekondi purunes, kui paljud vangist vabanenud ei tohtinud oma kodukohta tagasi pöörduda! Nende seas olid ka minu onutütred, kes koos oma emaga elasid pikki aastaid Krasnojarski krais väikeses külas. Mäletan seda, kuidas koolis kiputi narrima Siberist tagasi jõudnud lapsi, kes kandsid vatikuubesid ja veidraid sonisid ning kõnelesid eesti keelt aktsendiga. Sellest on ka mu raamatutes juttu. Aga emaigatsusele vaatamata polnud mu lapsepõlv õnnetu, sest võisin alati toetuda isale. Selle kohta võiks öelda, et ingel pani padja alla. (et) |
