|
so:text
|
Et sõda tähendas Aita Kurfeldtile tragöödiat, nagu eestlaste enamikule, pole raske ette kujutada. Kui silmitseda tema pikka väärttõlgete nimekirja, siis küll, jah: oli meie kultuuri õnn, et Aita Kurfeldt ei põgenenud Eestist. Sest paguluses tõlkeid ju peaaegu ei ilmunudki, kogu meie uuema tõlkekultuuri põhi on rajatud tolsamal süngel nõukogudeajal. Ent kuidas ja mis ebainimlike ohverduste, alanduste järel! Hankode kogu suguselts saadeti Siberisse, Aita Kurfeldt ise pääses ilmselt vaid tänu sellele, et tema õemees oli esimeste küüditamiste ajal veel "õiges kirjas" . Ta sai tööd tõlkijana, viis lõpule esmalt "Don Quijote" . Ent siis avaldasid kirjandustegelastest parteiseltsimehed nurinat: Kurfeldt olevat Šolohhovi tõlkides kahandanud tolle "inimlikku soojust", või midagi sarnast. Kirjastus ei andnud enam talle tööd, ta pidi elatist teenima Moskva rändtsirkuse raamatupidajana ning seati seejärel julma valiku ette: kas lahutus August Hankost või igavesti unustada tõlketöö! Kurfeldt lahutas, kuid nii nagu ta ennegi oli August Hanko kolme lapse eest hoolitsenud ning siis Siberis viibivatele Hankodele heaks ingliks olnud, saatis edasi, salaja, mitmeid teid pidi, pakke "külmale maale". Kui pärast viitteist aastat Siberit naasis Eestisse kasupoeg Jüri Hanko, sai tolle ulualuseks 20 aastaks Aita Kurfeldti väike toake Tallinnas Karu tänavas, kus samas valmisid üksteise järel tõlked, mis Eestist maailmakultuuri osa on teinud. (et) |
