|
so:text
|
Inimene tänavalt mõtleb ikka veel nõnda, nagu oleks üksikisiku ja ühiskonna antagonism paratamatu. See tuleneb suurel määial sellest, et meie tsivilisatsioonis on ühiskonna regulatiivsed tegevused esile tõstetud ning me kaldume samastama ühiskonda nende piirangutega, mida seadus meile peale paneb. Seadus määrab ära, mitu miili tunnis ma autoga võin sõita. Kui see piirang ära võtta, siis olen ma palju vabam. See ühiskonna ja üksikisiku vahelise fundamentaalse antagonismi põhjendus on väga naiivne, kui seda laiendatakse põhiliseks filosoofiliseks ja poliitiliseks arusaamaks. Ühiskond on regulatiivne ainult kohati ja teatud olu- koidades ning seadus ei ole samatähenduslik ühiskonnakorraga. (et) |
