|
so:text
|
222. Mil iganes seadusandjad püüavad rahva omandit ära võtta või hävitada või alandada neid ennast omavolilise võimu orjusesse, asetavad nad end sõjaseisundisse rahva suhtes, kes on seejärel vabastatud edasisest kohustusest neile kuuletuda ning kes on jäetud ühise pelgupaiga hoolde, mille Jumal on andnud kõikidele inimestele jõu ja vägivalla eest varjumiseks. Kui seadusandja astub üle sellest ühiskonna põhireeglist ning püüab kas auahnusest, kartusest, rumalusest või kõlvatusest ajendatuna haarata endale või anda kellelegi teisele piiramatu võimu rahva elu, vabaduse ja vara üle, siis on ta niimoodi usaldust reetes minetanud õiguse võimule, mille rahvas oli andnud talle sootuks vastupidistel eesmärkidel. (et) |
