|
so:text
|
Kui Nacha oli lõpetanud, otsustas ta võõpa sõrmeotsaga proovida, et kindlaks teha, kas ehk Tita pisarad polnud selle maitset muutnud. Ei, ilmselt mitte, maitse oli sama, kuid arusaamatul põhjusel valdas Nachat äkki kange igatsus. Ta meenutas üksteise järel kõiki pulmapidusid, mida ta oli De la Garza perekonnale ette valmistanud, unistades, et järgmine tuleb tema enda oma. 85 aasta vanuses polnud enam mõtet nutta ega hädaldada, et oodatud pidu ega pulm ei tulnudki, kuigi peigmees tuli... ta tuli tõesti! Ainult et ema Elena oli nõuks võtnud ta minema kihutada. Sealtpeale leppis ta sellega, et tundis rõõmu võõrastest pulmadest, ja sedaviisi palju aastaid ilma kurvastamata. Ta ei mõistnud, miks ta nüüd nii nukrameelne on, kuid ei saanud sinna midagi parata. Nii hästi kui suutis, kattis ta koogi pähklimassiga ja läks oma tuppa, suur valu rinnus. Ta nuttis öö läbi ja järgmisel hommikul ei olnud tal jõudu, et pulmas abiks olla. (et) |
