|
so:text
|
Vanu raamatuid lugedes võib vahel leida vapustavalt tänapäevaseid arusaamasid. Kord leidsin, et selle lühinägeliku sammu — kollektiviseerimise eest hoiatas lätlasi juba minu vanavanaisa, jurist Andrejs Sterste. Sada aastat tagasi imestas ta, mismoodi pärast ühist seatappu liha jaotatakse. Kes saab singid, kes jalad? Minu põlvkond võib sellele küsimusele vastata. Singid sai Moskva, nõukogude aja lõpus võis Läti kauplustes näha vaid sõrgu ja harva ka kõrvu. Üks läti vanasõna ütleb, et ühine siga on alati näljas. (et) |
