|
so:text
|
Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (et) |
