|
so:text
|
Loss kõrgus metsikuna nende ees. Siin-seal kõverdusid kaljurinnal kängunud puuäbarikud nagu üksikud karvad. Metsaga kaetud mäed sööstsid üles ja alla, nii et kogu seda inetust poleks kuidagi osanud kirjeldada inimesele, kes on seni ainult merelaineid näinud. Õhk oli paks lahtunud vürtsidest, ja oli tunne, nagu ratsutataks suurde lõhkenud tõrde täis kummastavat rohelist värvi. Aga metsades oli põtru, karusid, metssigu, hunte ja võib-olla ka ükssarvikuid. Kaugemal elutsesid kaljukitsed ja kotkad. Põhjatud kuristikud pakkusid lohedele varjupaika. Nädalate pikkuselt ja sügavuselt laius ümberringi üksnes mets, mida vaid loomarajad läbisid, ja üleval, kus mäeharjad metsa kohale tõusid, algas vaimude riik. (et) |
