|
so:text
|
Mees ei räägi nagu otseselt kellegagi, aga tema kõrval seisab naine - või midagi sellesarnast. Tema järeleaimatud inimlikud sugupoole tundemärgid on vaid pealiskaudsed, vnsakus. Samamoodi pole lohvakas vabalt langev kangas, mida ta kannab, rõivaese. Ta on vaid vorminud osa oma jäigast ainesest nõnda, et see sobiks kujutama hapraid, surelikke olendeid, kelle seas ta parajasti lugub. Eemalt vaadates jääks temast vähemalt mõneks ajaks mulje kui naisest, kes seisab vaikselt paigal. Lähedalt aga märkaks iga hüpoteetiline vaatleja ta naha valget portselani - see pole metafoor. Skulptuurina oleks ta kaunis, kuigi kohaliku maitse jaoks liiga halastamatult realistlik. Suurem osa jumeneslastest eelistas vulgaarsele tõelusele viisakat abstraktsiooni. (et) |
