|
so:text
|
Otsekui oleksin kaotamas liikumisvõimet, suurivaevu vedasin end tööpostile põhjalinnajao põhikooli, keel ja kõri otsekui poolhalvatud, hääl nagu vanast kassetist. Juba ammu olin vabastanud ennast õpilaste loovusele ja isetegevusele rajatud tundidest. Ma ei õelutsenud, ei jõhkerdanud, ei innustunud, ei püüdnud mingilgi kombel ümbruskonna sitavareste kambale elu sisse saada. Toetusin elementaarsetele õppeplaanidele, patiseisus koolivalitsusele, nürimeelsele tunnijaotusele, igasugustele ülaltpoolt tulevatele teoreetilistele korraldustele ja süsteemidele. Ja kui meremärke muudeti, siis tüürimees tukkus, mina purjetasin ikka vanaviisi, põhjasuunast sai lõuna poolt mööda, idaviidast lääne poolt, ja nii istusin järjekordselt oma tüüriga karil. Olin igav, ebasõbralik, hoolimatu. Parandasin masinlikult lauale kuhjunud kirjatööd, mulle olid vastikud nende murdeealiste räiged meeleavaldused, see lehk, mis lõi ukselt vastu, kui ma klassi astusin. Avasin demonstratiivselt akna, kummardusin välja ja hingasin hapnikku sisse, klassi naerukihistuste saatel. (et) |
