|
so:text
|
Vastne pühapäevahommik polnud veel täit õigust kätte võitnudki ja niiskenäolised öövarjud redutasid visalt niigi kuusepimedas metsaaluses, kui Kõrgepalu Kristjuhan juba jõele läks. Kaks sammurütmis vibavat õngeritva üle õla, mehine leivakott käe otsas ja laulurästa järgi seatud viletriller toruli huultel, astus see mees muretumal moel mööda kastemärga metsaalust ega pidanud teiste sissetallatud jalgrada mikski. Ta oli kõrget kasvu, pleegitatud takustes rõivastes ja põdra uhke astumisega, kui ta nii läks, ise laulurästa ärapetmisega kõvasti ametis. (et) |
