|
so:text
|
Muidugi nad saavad aru. Kuidas ta võib üldse arvata, et nad aru ei saa? Kas neid pole küllalt treenitud? Kas ta pole neid küllalt enda järel vedanud, hoolimata pikkadest väsitavatest marssimistest mööda lõputuid kunstigaleriisid, mööda tohutute saalide rodu, hoolimata kurnavatest püstijalu seismistest mornide valvurite uniselt valvsa pilgu all, keset karjakaupa sisse ja välja voorivaid külastajaid, kes kogunevad nende lähedale ja kuulavad nüristavate seletuste ja kommentaaride teravat ja kurdistavat trummipõrinat... Tema aga ei märkagi seda kõike, ei ole sellest teadlik, nagu viibiks ta mingis hüpnootilises unes, ujuks, hõljuks, liugleks neist ja iseendast kaugele, kuna nemad tammuvad tema kõrval ja ootavad vaikselt, millal ta oma transist ärkab... Jah... saate aru, ma pean tunnistama, et mis minusse puutub, siis mina eelistan... vastupidi... (et) |
