|
so:text
|
1998. aastal võtsin vastu kindla otsuse Kemerovost lahkuda: mulle tundus, et meie teater käib alla, aga sellega tegelemiseks mul aega ei ole. Pidin otsustama, kas lähen oma teatriga edasi või hakkan tegelema millegi muuga. Minu loodud teater oli otsa saanud, inimesed töötasid kui professionaalsed näitlejad. Mul olid oma ideed, aga mul polnud näitlejaid nende teostamiseks. Tulemusena sündis etendus "Kuidas ma koera sõin", kus ma olin laval üksi, ilma mingite taustajõududeta. Kui sul ei ole kitarri, aga on klaver, siis õpi mängima klaverit. Kui ei ole ka klaverit, siis kasuta seda, mis sul on. Kui sa tegeled teatriga ja sul ei ole näidendit, siis kirjuta see ise. Esimest korda esitasin seda lavastust tolsamal aastal seitsmeteistkümnele vaatajale Moskvas Vene armeeteatri puhveti suitsunurgas. See sündmus kujunes minu elu pöördepunktiks. (et) |
