|
so:text
|
Havel oli kõigepealt humanist ja alles siis poliitik. Või õigemini oli ta just läbini orgaaniline poliitik, zoon politikon, kes elas alati oma poliitiliste tõekspidamiste järgi, praktiseerides igal ajal oma veendumusi, isegi kui kommunistlikus Tšehhoslovakkias oli sellise "elustiili" hinnaks mitmeaastane vangipõli ning muutunud poliitilistes tingimusis eelistanuks ta ehk sisimas järgida hoopis oma näitekirjaniku kutsumust presidendiametile, mille ta siiski poliitilisest vastutustundest ajendatuna vastu võttis. Ajalugu tunnistab ilmselt viimase valiku lõpp-plaanis õnnestunuks – Haveli poliitiline testament on kokkuvõttes vähemalt sama kaalukas kui tema eksistentsiaalset absurdi kujutada püüdvad näidendid. (et) |
