|
so:text
|
Pärast seda, kui Inglismaa esimesena omal maal näituse korraldas, haaras tervet Euroopat näitustemaania. Näitused tasusid end ära. Nad tugevdasid tööstuslikke ja kaubanduslikke sidemeid. Näitustel oli võimalik avalikult järele uurida, mida võistlevates maades tehakse. Ühesõnaga, näitusi hakati üksteise järel korraldama mitmes kohas üle Euroopa ja nad hakkasid endast kujutama diplomaatilisi assambleesid. Ent Venemaale, vene teadlastele oli näitustel eriti suur tähtsus. Venemaa oli kultuuriliselt nii ilmselt maha jäänud, samuti ka kaubanduslikus suhtes, ja see kahjustas väga tema rahvusvahelist prestiiži. Noor vene kapitalism alles hakkas oma pead mähkmete vahelt välja pistma, Euroopas aga karjuti juba ammu, kui kasulik on kapitali Venemaale paigutada ja kui odav on seal tööjõud... Inglise, belgia, prantsuse tööstureid ja vabrikante oli tihedalt asunud Vene ääremaadele, sinna, kus ümberkaudu leidus sütt, maaki, puitu. Vene vabrikante aga pani see odav tööjõud ägama — tema pimedus, oskamatus, ebaproduktiivsus; neil polnud piisavalt meistreid, tootmiskomandöre, madalamat tehnilist personali... kõik takerdus tehnikasse. Ja kui pärast Moskva etnograafianäituse ja Peterburgi manufaktuurinäituse edu professorid oma koosolekutel äkki laususid: "Polütehniline näitus!", siis olid kaupmehed need, kes kõigepealt kihama lõid ja sellest kinni haarasid. (et) |
