|
so:text
|
1919. a. kehtestati Eestis, 1920. a. Lätis ja Leedus maareform, mis eksproprieeris mõisamaad ja jaotas need peamiselt maata talurahvale. Viimasel ajal on ka Eesti ajalootemaatilistes seisukohavõttudes kostnud hääli, mis mõistavad selle vägivaldse sammu õiguslikult ja moraalselt hukka. Ja seda baltisaksa aadli seisukohalt väga õigesti, ükski maavaldaja polnud mõisa omandanud teisiti kui heauskse ostja või pärijana. Aga sealjuures on ka pikemata selge, et ilma Asutavas Kogus läbi viidud maareformita oleks Vabadussõja käik ja kogu Eesti riigi olemasolu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Elementaarse omandiõiguse ja inimsuse aluste rikkumist tauniv ajalookäsitus ei tähenda siin tegelikult midagi muud kui saksluse seisukohale asumist, teravat vastandumist eesti rahvuslikule ajalookäsitusele, mis loeb maareformi moraalselt õigustatuks ja poliitiliselt vältimatuks. Kompromiss on välistatud ja vaevalt on põhjust siin üldse hakata vehklema objektiivsuse mõõdupuuga. (et) |
