|
so:text
|
Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda saladust endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja julgust nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (et) |
