|
so:text
|
Kuigi uue teatritrupi loojaks oli ainuvalitseja, kes siiralt uskus, et "riik – see olen mina", pidi verivärske rühmitus peatselt uut lavahoonet otsima, sest kristlik kirik – ilmselt võimsam kui riik – leidis, et "kuninglike" näitlejate kasutuses olev Guénégaud' teater osutub hädaohtlikuks selle läheduses asuva Pariisi ülikooli äsja rajatud kolledži tudengeile. Nii avatigi aprillis 1689 vaid umbes kakssada meetrit lõuna pool Guénégaud' saali uus teatrimaja , mille kujundas endise pallimängusaali asemele arhitekt François d’Orbay. Teatri itaaliapäraselt U-kujulist saali ümbritsesid kolm loožidega rõdu, mis ulatusid, nagu Minerva väljasirutatud kaitsvad käed, lava keskkohani. Ligi kaks kolmandikku parterist, mille taga kerkis "amfiteatrilik" istmestik, oli mõeldud seismiseks. Lava külgedel paiknesid pealtvaatajate jaoks pandud pingid. Mõistagi segas seal istuv publik etendust, ning 18. sajandi keskpaiku kõrvaldati need istmed. Pikapeale lõpetati ka saalis püstijalu seismine, kuigi näitlejad ei olnud sellega päri, sest istumine, nagu oleme seda kahtlemata ise kogenud, soodustab letargiat ning isegi und. (et) |
