|
so:text
|
Teie, poeedid, olete armastusest kokku valetanud ei tea mida: see, mis meile osaks langeb, on alati vähem ilus kui teie riimid, mis kenasti üksteise kõrvale passivad nagu suule liibunud suu. Ja siiski, kuidas saaks teisiti nimetada seda leeki, mis taaselustub nagu Fööniks omaenda põletusest, seda vajadust leida õhtul taas eest seesama nägu ja keha, millest hommikul olid lahkunud? Sest on kehi, vennas Henri, mis mõjuvad värskendavalt nagu vesi, ja huvitav oleks teada, miks tuliseimad neist just kõige värskendavamad on. (et) |
