|
so:text
|
Sõja ajal ja kohe peale selle lõppu erikomisjonide poolt rakendatud tavaline karistusmäär – 10 aastat vabaduskaotust – osutus ebaratsionaalseks. Ei olnud enam endised Feliks Emundovitši ja Solovetski saarelaagrite ajad, millal vangid viit aastatki laagrielu vastu ei pidanud. Inimene oma erakordse kohanemisvõimega hakkas isegi Stalini koonduslaagreis sellega harjuma, et kümme aastat ära istus ja siis lahti saada lootis. See ei olnud sotsialismi ülesehitamise plaanidega kuidagi kooskõlas. Visad vangid, kes enne karistusaja lõppu surra ei osanud, kutsuti pärast karistuse kandmist laagriülema juurde, kus neile teatati, et noh, vaadake, kodanik, teile on määratud veel kõmme, nii et istuge aga edasi... 1949. aastast alates ratsionaliseeriti see tülikas asi karistusmäära tõstmisega kahekümne viiele aastale, millele tavaliselt lisati veel viis aastat asumist. (et) |
