|
so:text
|
Kevad oli veel kaugel, kuid päike andis juba tunda mõningaid soojemaid kiiri, vinnates end laisalt Pantheoni kupli kohale. Mu tütar-kes-eiolnud-päriselt-minu-tütar-kuid-ka-ei-midagi-vähemat andis mulle käe, et mitte kaotada kõrvaklappi, ja me jalutasime Pariisis, maailma kõige ilusamas linnas — mitmed ärasõidud olid pannud mind lõpuks seda tunnistama. Tiirutasime edasi kvartalis, mis mulle nii väga meeldis, pöörates suurmeeste matmispaigale selja, meie, kaks väikest surelikku, kes ei üllatanud mitte kedagi nädalavahetust nautivas rahvasummas. (et) |
