|
so:text
|
Kui ma enne virisesin luulekogude üle, kus muudkui reisitakse ja loobitakse kaunite kohtade nimesid, siis seda teeb ka Andra Teede Skandinaavias hulkudes , aga siin see ei häiri, sest koht on vaid foon, elu jääb ikka üsna samaks nagu Tallinnas või Tartus. Kui Andra armastusest kirjutab, siis tundub, et ta on leebunud ja tasakaalu leidnud, võrreldes varasema bravuuriga, mis vaheldus melanhooliaga, ja on tõesti jalad põhja saanud. Aga see mulje on põgus. Labiilsus on iseloomuomadus, millest ei pääse, aga mis ehk aitabki luuletada. Põhja leidmine juhtubki põhjamaal, Lapis, eks ikka armastuse kaudu, ja Andral on tunne, et seda jääb ta kaasas kandma kogu elu. Katajanokkal armutakse nagu ei kuskil ja tormi Amageri rannal näeb ta elu lõpuni unes. Kuidagi väga romantiline Teede kohta, muidu on ta olnud skeptilisem, eneseiroonilisem. Mitu luuletust on ootamisest, teiste hulgas poeem meremehe naisest, kes muudkui ootab ja ootab, ja Teede tunneb, et sama teeb temagi. (et) |
