|
so:text
|
Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada. (et) |
