|
so:text
|
...ja siis ma ei saa sulle õhtul kaerapudru keeta ja..." paristas minia edasi, küsimata, kas Jakob üldse kaeraputru tahabki. Ausalt öelda ei maitsnud kaerapuder Jakobile üldse, aga ta oli elus nii palju tühja kõhtu pidanud kannatama, et ei kritiseerinud põhimõtteliselt ühtegi toitu. Egas toit lõbuasi olnud, toit oli üks osa looduse igavesest ringkäigust, kaer kasvas põllul, et omakorda Jakobi soontele jõudu anda, ja Jakob kasvas, et sigitada poegi ja tütreid, et need omalt poolt edasi kasvaksid. Nüüd oli Jakobi naine surnud, Jakob ei pruukinud enam kasvada, vaid võis rahulikult kahaneda, aga süüa tahtis ta ometi. Kui ta söömise ära unustas, tuletas minia seda ometi otsemaid meelde. (et) |
