|
so:text
|
Ta lebas, magades seisvas vees. Siiski ei tähendanud see, et tema maailm oleks olnud alati liikumatu. Oli kordi, mil ta tabas oma universumis liikumist, isegi ägedat liikumist. Teda igast küljest ümbritsev soe vedelik võis teda õõtsutada sinna-tänna, pillutada teda isegi ringi, nii et ta sirutas oma käed instinktiivselt laiali, vehkis nendega ja ajas jalgu sprintiva konna kombel laiali. Mitte et ta oleks konnadest midagi teadnud - selleks oli veel liiga vara. Liiga vara, et ta saanuks teada. Instinkt oli tolleks hetkeks ta ainuke tööriist. Suurema osa ajast oli ta vaikne, elavnedes vaid siis, kui tuli reageerida välisuniversumist tulevatele ootamatutel liikumistele. (et) |
