|
so:text
|
Meesintellektuaalide eluõhtueelne tagasipõrge fallilisse või antud juhul veel varasemasse, oraalsesse arengufaasi on üpris levinud nähtus. Rein Veidemann, Mart Kadastik, isegi Jaan Kaplinski ... mingil hetkel tundub mehele, et kõike ülevat on juba tehtud ja nähtud, et ma olen end juba nii palju tõestanud, nii läbi tõmmatud kultuurist, kogu mu olemine kõigis oma avaldusis on üks **** kultuur, isegi mu **** on muutunud artefaktiks, kultuuriliseks ühisvaraks. Sel eluhetkel oleks vaja tunnustuse pälvinud, aga kultuuripidamatuse käes vaevleva vana mehe kõrvale kedagi, kes ütleks aeglaselt, korduvalt ja häält tõstmata, et "äkki see ei ole ikkagi tark mõte, niimoodi õue minna. Siin kodus küll, siin võid teha olla ja käia kuidas tahad, aga õue minnes ole hea, pane pikad püksid jalga. (et) |
