|
so:text
|
Aga niipea kui allikaäärgi hobuseid kandis, pööras Jaak vanadekodu põllule. Oli see alles pidupäev! Terve leegion rahvast tatsas siis künnimaa ümber ja kriitikat oli kui palju! "Kas ta ikka liiga märg ei ole?" arvas üks, "kuivab viimaks paaka..." — "Kui künnaks karvake sügavamalt," soovis teine, "siin ilus paks muld..." — "Ära sa aga liiga sügavalt lase," õpetas kolmas, "pöörad toore maa peale..." Jaak, kes muidu õpetajaid ega nõuandjaid ei armastanud,. seadis sahka üles- ja allapoole, kuulas ja pani tähele, vastas ja seletas. Ja mõnus muhelus ei kadunud ta näolt ka siis, kui põld oli küntud. Terve aasta jooksul ei kuulnud Tarumi Jaak nii palju tänu ning õnnistussõnu kui selle pooletunnise töö eest. Ta kuulis neid veel teine kordki, kui vedruga maa peeneks tegi, ja kolmas kord, kui adraga vaod sisse lükkas ning need vanakeste vahel õiglaselt ära jagas. "Aitäh, sa hea mees!" öeldi talle. "Aitüma ja ole sa tuhandest terve! Jumal õnnistagu sind ja su lapsemudisid... (et) |
