|
so:text
|
Siin tuleb taas meelde see "võõra lugeja pilk": just talle läheb kaduma romaanis välja kirjutamata ajalooline taust, mis annab tähenduse nii Siberisse küüditatud Liisi, nõukaajal elus edasi jõudnud Eda kui ka Saksa sõjaväes teeninud ja kes kuidas eluga pääsenud vendade Oskari ja Ilmari lugudele. Kodumaine lugeja oskab selle ilmselt vaevata lisada. Kas teab aga välismaine lugeja isegi seda, mida tähendab 14. juunil 1941. aastal toimunud "üleriigiline haarang", millest Asta räägib oma pikas monoloogis raamatu lõpus ? Need on asjad, millest eestlaslikult vaikitakse. Võib-olla siis just need eestlaslikud vaikimised ja ütlematajätmised teevadki romaani prantsuse lugejale eksootiliseks – on ju tegu kultuuriga, kus on viisakas rääkida, mitte vaikida. (et) |
