|
so:text
|
Mõeldes meie rahva suhtumisele maaharimisse, meenuvad kõigepealt kombed ja looduseusk. Kuigi ka linnakultuur on sajanditevanune, võib siiski öelda, et läti mõttejõu allikaks on loodus — maa, mets, vesi. Vaadates hoolikalt küntud põldu, jalutades metsas, niidul või õunaaias, kuuldes lõokese lõõritamist, tunneb lätlane samasugust hingerahu nagu Mozarti muusikat kuulates või mõnd gooti võlvi vaadates. Põllud, mets ja aiad annavad rahvale nii leiba kui ka vaimutoitu. Siiani ei suuda paljud suhtuda maaviljelusse nii, nagu seda nõuavad tänapäeva intensiivpõllumajandus või Euroopa Liidu direktiivid. Vähemalt esialgu on kõver kurk ja krobeline kartul meile armsam ja tundub ka maitsvam kui täpselt mõõtude järgi kasvatatu, sirge ja veatu. (et) |
