|
so:text
|
Ei, Sveta Grigorjeva ei ole järgmine kivisildnik. Kivisildnik on ju lihtsalt keskmisest natuke andekam grafomaan, kes saab iga oma reakese välja anda selle pärast, et tal on väheke ka ärisoont ja oma kirjastus, tema peamine tegevus on teiste sõimamine ja avaliku ruumi reostamine, aga ta sõimab kehvalt, kiretult ja rutiinselt nagu vananev veovoorimees, ta lihtsalt sobib ekreiitlikku ajastusse, mis algas hulk aega enne seda, kui kaabud hakkasid valitsust tegema, ühesõnaga, konjunktuurlane, tuulenuusutaja ja tühikargaja – Grigorjeva aga on dissident igal taasiseisvunud Eestile antud ajastul, ta on päriselt luuletaja, aga takkapihta naine – naine, kes on ilus, ja teab seda ka ise; naine, kes on tark, ja teab ise, et on – ohtlik, väga ohtlik iga riigikorra ajal, Eestis eriti, sest Eesti on üks pime Ida-Euroopa nurgatagune, kus jääb aina pimedamaks, kuni viimne valgus kustub ja teha pole enam muud kui paljuneda, sest seda peab riik, kuniks teda on, ikka paremaks kui uhkelt välja surra . (et) |
