|
so:text
|
Elu, niivõrd kuivõrd tema vaevus sellesse süüvima, oli rikaste, meeldivate inimeste ring, kel olid ühed ja needsamad huvid ja ühed ning needsamad vaenlased. Selles ringis mõeldi, abielluti ja surdi. Sellest väljaspool oli vaesus ja labasus, mis üritas ikka ja jälle sisse tungida, just nagu Londoni udu üritab läbi põhjapoolsete küngaste vaheliste lünkade valgudes männimetsadesse tungida. Kuid Itaalias, kus kõik, kes tahavad, võivad end soojendada võrdsuse nagu päikesegi paistel, oli see elukäsitus kadunud. Lucy meeled avardusid; tundus, et pole inimest, kes ei võiks talle meeldima hakata, et ühiskondlikud tõkked on kahtlemata püsivad, kuid mitte eriti kõrged. (et) |
