|
so:text
|
Ja tõepoolest — just noore inimese võimete, mõtete ja tunnete lai diapasoon lõi arvatavasti kõige paremad eeldused Oidipuse loomiseks. Nooruslikud unistused kangelastest, tugevate inimeste kultus leidis äkitselt lavalise läbielamisvõimaluse. Mees, kellel elu poolt antud mis tahes rollis lööks lõkkele kirg tõe järele, õigluse järele, selguse järele, leidis kergesti ühise keele laval juba enne meie ajaarvamist sündinud Oidipusega. Nende kirgede kultuses tabas ta ilu ja võlu, selle kaudu oli ta kaunis ka laval, kus ta, raske tumepunane rüü vabalt õlgadele langemas, mõjus nagu külalisena kuskilt aja- ja ruumikaugelt saagade ja kangete karakterite maalt. Ei lavastaja ega näitleja püüdnud Oidipust kaasaegsustada igamehe sinasõbraks. Talle jäi ta kroon, ta väärikus, ta liikumiste pidulik rütm, ta kirgede lai ja võimas poognatõmme. Ent ikkagi oli see kuninglik roll eelkõige kaunis oma inimlikkuse, oma valusa, isegi puhtsüdamliku vahenditusega, millele näitleja enda väga puhas, väga aus lähenemine kinkis taas erilise sarmi. (et) |
