|
so:text
|
Talvesõja puhkedes oli Erkki rindele läinud vaimustusega, tundes kummalist joobumust; tema naine polnud tahtnud sõduriperedele ettenähtud igakuist abirahagi vastu võtta. Ja nüüd on Erkkist saanud väejooksik. Rindel oli midagi temas murdunud. Erkki oli liiga õrnatundeline; ka tema, Penttiga, tuli seda aeg-ajalt ette, aga Erkki võis närvid kaotada kõige tühisemastki asjast. Penttile meenub, kuidas nad ükskord koos metsatööl olid, võõras kohas, nädalate kaupa kodust eemal. Tööga oli kiire, töökäsi napilt. Ühel päeval tõmbus Erkki aga järsku endasse ja jäi tardunud silmi ühte punkti põrnitsema; tema näonahk muutus kummaliselt kahvatuks ja kuivaks, otsekui oleks sellest kogu rasv kadunud; ta ei lausunud sõnagi, viskas ainult keset kõige kibedamat tööd pambu selga ja läks. Ka hiljem kodus ei teinud Erkki sellest juhtumist kunagi juttu. Ta oli oma okaspuumetsas rüppe peitunud kodupaiga vang, kahvatuks nõiutud tolle mustavaveelise, üksnes taeva peegeldusest vahetevahel heleneva järve poolt, seotud ühe koha külge nagu need valged lilledki, mis oma tihedate juurtega võrgu kombel järvemadalikule kinnituvad. (et) |
