|
so:text
|
Aga tol ajal tegi ooper Eestis esimesi samme ja mingisugusest kindlast stiilist ei saanud veel juttugi olla. Ooperit lauldi enamasti staatiliselt. Solist seisis lava keskel või ääres ja laulis, käsi püsti või rinnal, oma aariat. Mäletan üht meessolisti, kes pidi ooperi süžee kohaselt armastust avaldama. Ta seisis aga kogu aeg küljega oma armastatu poole ja vahtis meeleheitlikult Raimund Kulli taktikeppi. Selline "stiil" oli draamas lubamatu. Mina kui draamanäitleja liikusin laval elavalt ja vabalt ja langesin seega tolleaegsest ooperistiilist välja. (et) |
