|
so:text
|
Arvan, et ka teised naised, kes on teda armastanud, on tundnud minuga samu piinu, aga ma arvan, et mitte keegi neist ei ole tundnud nii nagu mina. Sest et tema käes on minu hing. Ma nõuan suurelt Tundmatult aru selle kohta, et ta andis minu hinge teisele, et andis kahele inimesele ühe ja sama hinge. Ma hüüan lakkamatult: ma ei jaksa elada, kuid elan ometi. Ma olen alati olnud armastuses kasin, välja arvatud see üks kord. Ja ma ei hooli ka enam oma uhkusest nagu tänini. Loobu! Loobu! Loobu! Elu õpetab mulle vaid ühtainsat asja: loobu. Ja kui ma selle nüüd viimset korda ära õpin, olen küps siit lahkuma. (et) |
