|
so:text
|
Istusime hiiglasliku kuuse alla pingile. Suurvürstil oli käes Dostojevski teos "Vennad Karamazovid" ja ta avas selle. Siis pani ta oma käe minu käele. Tema nahk oli läbipaistev. Nagu tindiga joonistatult olid käeseljal selgesti näha sinised sooned, ja ma tajusin käe jõuetust. Soovides sellele iseenda jõudu sisendada, asetasin oma käe tema käele. Tahes-tahtmata peatus mu pilk uuesti meie kätel. Mäletan veel praegu, kuidas ma neid mõttes võrdlesin. Tema jõuetu käsi oli suuteline üksnes särginööpe kinni panema, käsitsema nuga-kahvlit, tõstma huulile šampanjaklaasi või hoidma lille peos. Minu käed aga... pikad, tugevad sõrmed, võimelised ka tugevasti haarama, pigistama. Käsi, mis oskas pabereid ja esemeid korrastada, mis liikus tõhusalt, kergelt, sujuvalt. See oskas koketeerida, hellitada, ahvatleda. See oskas muutuda visaks, karmiks, tuliseks. Mu käsi oskas ka haiget teha... (et) |
