|
so:text
|
Majesteetlike roheliste tunnelitena kaunistavad jalakad linnade tänavaid, haljasalasid ja ülikoolide parke. Nüüd on aga jalakaid tabanud haigus, mis kurnab neid kõikjal. Haigus on nii tõsine, et paljude ekspertide arvates on asjatud kõik jõupingutused jalakate päästmiseks. Jalakate kaotamine oleles traagiline, kuid kahekordselt traagiline oleks, kui asjatute jõupingutustega jalakate päästmiseks saadaksime hiigelhulgad linde manala öhe. Just seda aga ähvardatakse teha. Niinimetatud jalakasurm tuli Euroopast Ameerika Ühendriikidesse umbes 1930. aastal vineeritööstuse jaoks imporditud jalakapalkidega. See on seenhaigus. Haigus tungib puu vettjuhtivatesse soontesse, levib mahlavoolu poolt edasikantavate eostega ja põhjustab nii mürgiste eritiste kui ka mehaanilise vigastamisega okste kuivamist ja puude surma. Haigus levib haigetelt puudelt tervetele üraskite abil. Käigud, mida üraskid on uuristanud jalaka koore alla, täituvad seene eostega. Eosed kleepuvad putukate kehale ja kantakse mardikatega edasi. Püüdlused jalakate seenhaigust tõrjuda on suurelt osalt rajatud eoseid edasi kandva putuka tõrjele. Ühes paigas teise järel, eriti jalaka peamistes kantsides Kesk-Läänes ja Uus-Inglismaal, on intensiivne pritsimine muutunud igapäevaseks toiminguks. (et) |
