|
so:text
|
Ta soris pesulaekas, siis sukalaekas, ta venitas lagedale paari õhukesi sukkpükse, nagu oleks pidanud tinalasti tarima, vaatas mõtlikult sukki, ajas ettevaatlikult käe sisse, hoidis neid vastu valgust, pööras aegamisi, aga ta teadis juba, et teda ei säästeta millestki, sest jooksvad sukasilmad avastas ta ikka alles siis, kui tal olid sukad juba jalga tõmmatud, ja see piinarikas vaev, et iga päev, terve eluaeg, ikka sukki tuleb otsida ja iial ei või teada, kas see päev on juhtumisi ka parema aluspesu päev või vana ja luitunu päev, juba see üksi oli õudne, ja siis, olles lõpuks leige duši all käinud, kuna sooja vett ei jätkunud iialgi kõigile, oskas ta nii seada, et ta ei juhtunud kokku proua Mihailovicsiga ega tema õudse Elisabethiga, selleks et keegi majas õieti ei märkaks, millal ta üles tõusis, ja see oli raske koorem. (et) |
