|
so:text
|
Kui maailmas on midagi, milles ma olen hea, on see standardiseeritud testide lahendamine – ma lihtsalt oskan seda teha, selle eest antakse mulle häid hindeid ja jagatakse kiitust. Iga õppeveerandi lõpus saadud kiituskiri on mu ajus midagi lõplikult rikkunud: kui mind regulaarsete intervallide tagant ei kiideta, vajun musta masendusse. Rikutud refleksid muidugi ei välista seda, et kõik, mida ma edaspidises elus teen, ongi lõputult mõttetu. Aga siis võiksin elada oma keskpärast elu vähemalt rahus, ilma pideva kiitusenäljata. (et) |
